Kuulub alla. Otseselt seotud .

Villem Reimani (1861–1917) "Eesti ajalugu" ilmus Tallinnas 1920.

Ülesehitus on küllaltki loogiline, alates eestlaste oletatavast asumisest Eesti alale (kuigi paigutab selle miskipärast alles 7. sajandisse!) ning lõppedes 19. sajandiga. Nagu eessõnas kirjutatakse (ajalookandidaat H. Sepp, kes teost retsenseeris ja kõlbulikuks tunnistas), siis on Reimani töö küll mõningate puudustega, näiteks keskendub liialt kirikule ja eriti protestantismile (sest R. oli teatavasti ju kirikuõpetaja) ja idealiseerib liialt mõningaid perioode (n Rootsi aega), oli see siiski parim (eestlase kirjutatud) Eesti ajaloo üldkäsitlus, mis sinnamaani oli ilmunud. 19. sajandi lõpust on vähe kirjutatud sellepärast, et venestusaeg ei jätnud erilisi võimalusi oma tõeliste tunnete pikemaks väljendamiseks, mistõttu tolle aja põhitrendid on paari põrmustava lausega kokku võetud ning alles hiljem ilmselt muule tekstile juurde lisatud (nii et veneaegne tsensor neid ilmselt ei näinudki).

Periodiseering on tehtud järgmiselt: esmalt Keskaja esimene pool ehk tegelikult muinasaeg, kaasa arvatud saksa-taani vallutus ja aeg kuni Jüriööni; seejärel keskaja teine pool ehk orduaeg kuni Plettenbergini; kolmandaks perioodiks on aga usupuhastuse ajajärk, mis hõlmab 16. sajandi kuni 1561. aastani (siin keskendub eriti kirikuasjadele, näidates, kuidas uus ja puhas protestamtlus vanast ebaõpetuslikust katoliikliusest igati parem on); neljandaks Poola aeg ehk võimuvõitluse aeg kuni 1629. a-ni; viiendaks Rootsi aeg (vana hea, nagu Reiman ütleb); kuuendaks eesti rahvas 18. sajandi esimesel poolel (peab seda kõige hullemaks orjuse ajajärguks); seitsmendaks ja viimaseks Rahva vabanemine 1765–1865 (teatav koidu-ajastu motiiv, tegelt räägib lühidalt edasi ka hilisematest sündmustest kuni 1905. aasta revvini).

Suhtumised (järgnevad seisukohad on ehk siinses esituses veidi liialdatud, et paremini aktsenti võrreldes baltisakslastega välja tuua):

• Muistne vv- on igati eestlaste poolt, ka kristlus (ebakristlik katoliiklus!), mille sakslased tõid, oli ju vale. Tegelikult olid nad kõik ühed alatud kasuahnitsejad, mis aga toonaste katoliiklaste puhul oli pea paratamatu (võrdleb neid islamistidega, kes oma püha sõda peavad!). Koos vallutusega algas eestlaste 700-aastane orjapõlv, mida püüti veel mõningate mässudega kõrvaldada, kuid need ainult halvendasid olukorda. Muistse vv-e lõpetab Jüriööga.

• Vana-Liivi lagunemine- jälle need totrad katoliiklased, kelle usk 16. sajandil täielikult lagunema hakkas ning vanad ordutegelased ei suutnud ega saanudki asju muuta, usupuhastus pühkis neilt jalgealuse ning siis läksid juba asjad omasoodu: kõigepealt üha suurenevad sisetülid ja välistegelaste sekkumine, mis päädis venelaste sissetungiga, kui nood olid kõigepealt tatarlased endile allutanud. Peab enamikku orduladvikust jt võimumehi isegi veelgi enam reetureiks, kes otsisid vaid omakasu.

• Põhjasõda ja Eesti minek Vene alla; venestamine- suhtub väga negatiivselt, sest see katkestas Rootsi aja positiivsed arengud ning paiskas eestlased taas õigusteta seisundisse, samas kui bs-d said oma privileegidele enneolematud kinnitused ja võisid kuni Kata II ajani talitada, nagu süda lustis. Midagi head ta selles ei leia. Venestamisesse suhtub aga mõistagi veelgi halvemini, sest tema ajaks juba küllaltki kaugele arenenud ärkamine ning kultuurrahva poole areng stopati nii suht jõhkralt (või vähemalt üritati seda). Näeb selles suurt hoopi ennekõike rahvahariduse pihta, sarjab valitsuse hoolimatust ning sallimatust, mis aga õnneks 1905 revvi ajal välja tuli ning loodab, et edasi läheb eestlastel igati hästi, kui nad sammuvad uue helge tuleviku suunas (mis 1920 ka kätte jõudis!).

Periodiseering on küllaltki loogiline, ehkki tänapäeval ehk tsipa naljakas või imelik: muinasaja ja muistse vv-e alla kõik kuni Jüriööni (see kui keskaja esimene pool, siis keskaja teisest poolest kuni Plettenbergini, siis ordu lõpuajast, siis katoliikluse varingust ja asendumisest luterlusega, seejärel ordu lõpust Liivi sõjas ning järgnevatest sõdadest. Rootsi aja kohta põhjalik peatükk, sest peab seda ju ka eestlastele parimaks ajaks (sellest, mis nad võõrvõimu all veetsid). Seejärel Vene ajast, 19. sajandi teisest poolest ehk kaasjast räägib küllalt lühidalt, aga toob ära ka ärkamisaja olulisemad sündmused.

Põlisrahvale jäetav roll: Reiman käsitlebki üldiselt ju põlisrahvast, mis nendega ajaloo jooksul juhtus jne, seda küll saksa traditsioonide järgi ka suht põhjalikus poliitajaloo kastmes. Ometi on tema jaoks eestlased ajaloo põhisubjekt ning just eestlaste ajaloo ta ka kirjutas.